Poliitikutel ja ärijuhtidel on mõningaid sarnasusi, aga ka olulisi erinevusi. Mõlemad peavad juhtima inimesi ning võtma tohutu vastutuse oma otsuste eest. Veel enam – nende praegused otsused mõjutavad paljude inimeste elu veel aastaid hiljem. Nii ärijuhid kui ka poliitikud peavad suutma mõtelda väljaspool raame ning olema julged ja targad leidmaks vastuseid keerulistele küsimustele.

Arvestades nende haaret ja vastutust, võiksime ju oletada, et juhtide ja poliitikute valikuprotsess peaks olema üldjoontes sarnane, sest nii heal ärijuhil kui ka edukal poliitikul peaks olema tugevalt arenenud analüütiline ja kriitiline mõtlemine, mille abil töödelda suurt kogust keerulist informatsiooni ning mõista erinevate sotsiaalmajanduslike protsesside põhjuslikke seoseid. Samas tulemused, mille alusel me poliitikuid ja ärijuhte hindame, on küllaltki erinevad.

Äris on lihtne, sest päeva lõpuks on edu eeskätt mõõdetav kasumlikkuse kasvuga, samas kui poliitikas on tulemuste mõõtmine oluliselt keerulisem ning seda ei saa teha ainult majanduskasvu põhjal, vaid arvesse tuleb võtta ka ühiskonna arengut laiemalt. Seega võiks eeldada, et poliitikud on isegi nutikamad kui ärijuhid.

Üks võimalik hindamiskriteerium oleks formaalne haridus. Tõsi – on palju väga nutikaid inimesi, kes pole formaalset haridust omandanud, kuid haridus tunnustatud ülikoolist on siiski indikatsioon võimekusest ja valmidusest töödelda keerulist informatsiooni.

Rääkides erinevustest ärijuhtide ja poliitikute vahel, võiksime öelda, et ärijuhid on palju vabamad valima vahendeid, mille abil oma eesmärke saavutada. Loomulikult piiravad ka neid sotsiaalsed tõekspidamised ning alati tuleb silmas pidada sotsiaalse vastutustundlikkuse põhimõtteid ning oma tegude võimalikke kaudseid tagajärgi.

Siiski on need piirangud oluliselt väiksemad võrreldes poliitikutega, kes vähemalt demokraatlikus ühiskonnas peavad oma tegemistes arvestama laiema ringi huvi- ja survegruppidega ning pidevalt otsima kompromisse. Ärijuhid saavad tavaliselt kujundada ise oma meeskonna ning vabaneda tulemuste eesmärgil neist, kes sellesse ei suuda või ei taha panustada (kuigi tõsiasi on see, et ka korporatiivmaailmas on poliitika ja võimumängud omal kohal), samas kui poliitikud ei pea otsima kompromisse ainult teiste erakondadega, aga ka omaenda meeskonnas, kus meeskonnaliikme lojaalsus konkreetsele grupile või poliitilisele ideele võib osutuda olulisemaks kui tema oskused ja võimed.